Aserbaidžaani saatkonna avaldus Khojaly genotsiidi 28. aastapäeva mälestamise kohta
Rahvusvahelisele üldsusele muret valmistavad rasked kuriteod nagu sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid on pandud toime Armeenia Vabariigi käimasoleva agressiooni käigus Aserbaidžaani vastu.
Lähipäevil mälestab Aserbaidžaan Mägi-Karabahhi piirkonna Khojaly linna tsiviilelanike ja kaitsjate vastu korda saadetud julmade kuritegude 28. aastapäeva.
25. veebruali ööl vastu 26. veebruari 1992. aastal hõivasid Armeenia relvajõud koos endise NSV Liidu vabariikide jalaväe brigaadi nr. 366 abiga, mis koosnes peamiselt armeenlastest, Khojaly. Khojaly elanikud, kes enne traagilist ööd linna jäid, püüdsid rünnaku alguses oma kodudest lahkuda ning leida lähim aserbaidžaanlastega asustatud koht. Need plaanid aga ei õnnestunud. Sissetungijad hävitasid Khojaly pannes korda sealse elanikonna jõhkrad tapatalgud. Selle tulemusena tapeti 613 tsiviilisikut, sealhulgas 106 naist, 63 last ja 70 eakat. Lisaks sai 1000 inimest vigastada ning 1275 võeti pantvangi. Kuni tänaseni on 150 Khojaly elanikku kadunud. Faktid kinnitavad, et Khojaly linna tsiviilisikute massihävi-tamine pandi toime seetõttu, et nad olid aserbaidžaanlased. Selle kohutava kuriteo toimepanijatel oli ka eesmärk tekitada enne kohutavat veresauna inimestes hirmu. Tõepoolest, Khojaly valiti etapiks edasiseks agressiooniks, okupatsiooniks ja etniliseks puhastuseks Aserbaidžaani territooriumil. Uudiste ja julmuste näidete näol selgus ka jõhkruse tase: Armeenia vägede metsikuste hulka kuulusid peanaha eemaldamine, pea mahavõtmine, rasedate tääkimine ning kehade moonutamine. Isegi lapsed ei pääsenud.
Armeenia ametnikud eitavad oma vastutust konflikti ajal toimepandud kuritegude eest, sealhulgas Khojaly elanike vastu, võltsides muretult fakte ning jagades neist oma tõlgendusi, mis erinevad mitte ainult tegelikkusest, vaid ka elementaarsest loogikast. Kuid isegi teravaim propaganda ei suuda kunagi ümber lükata fakte, mis räägivad Armeenia poolt esitatule täiesti vastupidist.
Peale Aserbaidžaani õiguskaitseorganite valduses olevale märkimis-väärsele informatsioonile on Armeenia vastutus dokumenteeritud ka arvukate sõltumatute allikate ja tragöödia pealtnägijate poolt.
Lääne meedia teatas õudusega süütute Khojaly elanike tapmisest Armeenia kahuritule ja sissetungijate vägede muude jõhkrate tegude läbi. Massimeedia väljaanded sisaldasid kohutavaid aruandeid Khojaly elanike ja kaitsjate tapmisest Armeenia valimatu kahuritule ning sissetungijate vägede poolt toime pandud muude jõhkruste läbi.
Toonase kaitseministri ja praeguse presidendi Serž Sargsjani küüniline süü omaksvõtmine tsiteeriti Briti ajakirjaniku Thomas de Waali poolt: "enne Khojalyt arvasid aserbaidžaanlased, et….armeenlased on inimesed, kes ei suuda tsiviilelanikonna vastu kätt tõsta. Suutsime selle stereotüübi murda."(Thomas de Waal, Black Garden: Armenia ja Azerbaijan through Peace and War (New York ja London, New York University Press, 2003 ), lk. 172)).
Autor Markar Melkonian kirjeldas hiljem oma raamatus, kuidas mõned Khojaly elanikud olid peale kuue miili pikkust põgenemisteed peaaegu jõudnud ohutusse kohta, kuid “armeenia sõdurid jälitasid neid” . Sõdurid, jätkab ta, "ning seejärel tõmbasid välja noad, mida nad olid kandnud pikka aega puusal ning hakkasid pussitama” (My Brother’s Road: An American’s Fateful Journey to Armenia (London ja New York, IB Tauris, 2005), lk. 213-214).
Vastuseks Armeenia poole 1992 Inimõiguste vaatluse(HRW) / Helsingi raporti Khojaly sündmuste viite väärtõlgendusele, märkis selle valitsusvälise inimõiguste organisatsiooni tegevdirektor 24. märtsil 1997 Armeenia Vabariigi välisminiseeriumile adresseeritud kirjas järgmist: „Me peame tsiviilisikute surmade eest vastutavaks Karabahhi Armeenia vägesid. Tõepoolest, ei meie aruanne ega ka valitsusvälise organisatsiooni Memoriali oma sisalda tõendeid tõetamaks väidet, et et Aserbaidžaani jõud oleks takistanud Aserbaidžaani elanike põgenemist või neid tulistanud."(HRW tegevdirektori kiri on kättesaadav HRW veebilehel:
(http: // www.hrw.org/news/1997/03/23/response-armenian-government-letter-town-khojaly-nagorno-karabakh).
Eespool nimetatud faktid kinnitavad, et Khojaly linna elanike, sealhulgas laste, vanurite ja naiste, tahtlik tapmine 25. ja 26. veebruaril 1992 oli suunatud nende massihävitamisele vaid seetõttu, et nad olid aserbaidžaanlased. Khojaly linn valiti etapiks edasisele okupatsioonile ja etnilisele puhastusele Aserbaidžaani territooriumitel, külvamaks hirmu inimeste südameisse ning tekitamaks paanikat ja hirmu enne kohutavat veresauna.
Khojaly genotsiid koos teiste Armeenia – Aserbaidžaani vahelise konflikti ajal toime pandud tõsiste süütegudega toob kaasa riigivastutuse Armeeniale ja individuaalse kriminaalse vastutuse neile, kes osalesid nimetatud tegudes, samuti ka nende kaasosalistele. See kohustus tuleneb nii üldise rahvusvahelise õiguse, kuid täpsemalt ÜRO Peaassamblee 9. detsembril 1948 kinnitatud ning 1961 aastal jõustunud konventsiooni nr. 260 sätetest, mis kirjeldavad genotsiidi õiguslikke omadusi ning Euroopa Inimõiguste konventsioonist, mille osalised nii Armeenia kui Aserbaidžaan on.
Oma otsuses 22. aprill 2010 jõudis Euroopa Inimõiguste Kohus seoses Khojalys toime pandud kuriteoga olulisele järeldusele, kvalifitseerides pealetungi toimepannute käitumise kui „eriti rasked teod, mis küündivad sõjakuritegude või inimsusevastaste kuritegudeni“. Euroopa Kohus tegi selles osas järgmise tähelepaneku, mis ei jäta kahtlust kuriteo kvalifitseerumise ning vastutuse osas:
"Selgub, et olemasolevad aruanded sõltumatutest allikatest näitavad, et Khojaly hõivamise ajal, 25. veebruari ööl vastu 26. veebruari 1992, tapeti, haavati või pantvangistati linnast põgenemise ajal Armeenia vägede poolt teadete kohaselt sadu aserbaidžaani etnilist päritolu tsiviilisikuid….” (Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsus 22. Aprill 2010, paragrahv 87)
Üldhinnang Armeenia poolt Aserbaidžaani vastu alustatud sõja põhjuste ja tagajärgede kohta näitab selgelt, et Khojaly tsiviilisikute ja kaitsjate tahtlik tapmine ei olnud üksik või juhuslik tegu, vaid oli osa Armeenia laialdasest ja süstemaatilisest poliitikast ja hirmutegude praktikast, mille keskmes on talumatud ideed rassilisest üleolekust, etniline eristamine ja viha. Tuleb ka märkida, et Khojaly veresaun ja muud aserbaidžaanlaste vastu toime pandud kuriteod konflikti ajal on lõpuks ümberlükanud müüdi Armeeniast kui igavesest kannatajast.
Juba rohkem kui 20 aastat on Aserbaidžaani riik läbi viinud spetsiifilist ja konkreetset tööd teavitamaks maailma kogukonda Armeenia relvajõudude poolt toime pandud Khojaly tragöödiast ning taotlenud selle tunnistamist genotsiidina. Viimastel aastatel, osana "Õiglus Khojalyle"(„Justice for Khojaly“) rahvusvahelisest kampaaniast, on arvukad kodanikuühiskonna institutsioonid, noored ja diasporaa organisatsioonid koos valitsusasutustega teinud selle nimel produktiivset tööd. Armeenia propagandamasina tõeline pale, ehitatud valedele ja võltsimistele, on juba paljastatud, globaalne avalik arvamus on hakanud tajuma tõde Khojalyst.
Viimaste aastate jooksul on Armeenia genotsiidipoliitika Aserbaidžaani vastu hukka mõistetud üle kogu maailma; Khojalys toime pandud verine kuritegu on tunnustamisel kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega.
Mehhiko, Columbia, Peruu, Pakistani, Bosnia ja Hertsegoviina, Rumeenia, Tšehhi Vabariigi, Sudaani, Jordaania ja Hondurase, Guatemala ja Panama, Sloveenia ja Djibouti parlamendid on juba rahvusvaheliste õigusnormide vaatenurgast kuriteo Khojalys genotsiidiks tunnistanud.
Lisaks on sellega seotud resolutsioonid juba vastu võtnud järgmised USA osariigid: Massachusetts, Texas, New-Jersey, Maine, New Mexico, Arkansas, Georgia, Oklahoma, Tennessee, Pennsylvania, Connecticut, Florida, Mississippi, West Virginia, Indiana, Utah, Nebraska, Hawaii, Montana ja Arizona.
Islami Koostöö Organisatsioon (OIC) oli esimene rahvusvaheline organisatsioon, mis tunnistas Armeeniat agressiooni ja tragöödiat Khojalys kui genotsiidi. OIC kutsus oma liikmesriikie üles andma sellele tragöödiale asjakohane poliitiline ja õiguslik määratlus.
Aserbaidžaani Vabariik käsitleb mistahes rassilist diskrimineerimist ja etniliste ja usuliste põhjustega vaenu, olenemata sellest, kus see aset leiab, kui inimsusevastast kuritegu. Aserbaidžaani valitsus püüdleb selle poole, et Khojaly genotsiidile ning Aserbaidžaani alade Armeenia okupatsioonile antaks objektiivne hinnang ning soovib ajaloolise ja juriidilise õigluse taastamist.
Aserbaidžaani valitsus on kindel, et järjepidev meetmete rakendamine riiklikul tasandil, samuti olemasoleva õigusraamistiku põhine vastutuselevõtmine ning karistamine rahvusvahelisele üldsusele kõige raskemate kuritegude eest, seisavad selle eest, et lõppeks karistamatus Khojaly kuritegude ja muude Armeenia agressiooni käigus toime pandud kuritegude eest. Oluline on, et õigusrikkujate vastutuselevõtmine oleks tagatud kas asjaosaliste riikide ja kolmandate osapoolte riikide õiguskordade või asjakohaste rahvusvaheliste kriminaalmenetluse institutsioonide poolt ning et riigivastutus oleks jõustatud läbi olemasolevate riikidevaheliste mehhanismide.
Ei saa olla pikaajalist ja jätkusuutlikku rahu ilma õigluseta. See nõuab riikidelt järjekindlat pühendumist kohustusele võtta vastutusele isikud, kes vastutavad rahvusvahelise humanitaarõiguse või rahvusvahelise inimõiguste rikkumise eest. Juhul, kui selline rikkumine kujutab sõjakuritegu või inimsusevastast kuritegu või isegi genotsiidi, mille eest kohaldatakse üldist jurisdiktsiooni õigusrikkujatele, on oluline, et üksikisikute vastutuselevõtmine toimuks kas asjaosaliste riikide ja kolmandate osapoolte riikide õiguskordade või asjakohaste rahvusvaheliste kriminaalmenetluse institutsioonide poolt ning et riigivastutus oleks jõustatud läbi olemasolevate riikidevaheliste mehhanismide.
Karistamatuse lõpetamine on oluline mitte ainult individuaalse kriminaalvastutuse jaoks tõsiste kuritegude puhul, vaid ka ka rahu, tõe, leppimise ja ohvrite õiguste seisukohast.
